Esileht  » 
Uudised ja teated  » 
Külaplats ja tenniseväljak  » 
Vee- ja kanalitrassi rajamine Irus  » 
Iru prügipõletusjaam  » 
Küla eestseisus  » 
Külakoosolekud  » 
Arengukava  » 
Ajalugu  » 
Transport  » 
Ilm  » 
Mittetulundusühingud  » 
Detailplaneeringud  » 
Lingid  » 
Jõelähtme valla uudised  » 
Keskkond  » 
» Ajalugu

Vanimad inimtegevuse jäljed  Irus pärinevad III aastatuhande II poolest e.Kr, seega rohkem kui  4500 aastat tagasi, kui siin on olnud asula.

Linnuse põhjaplatoolt ning mitmest muust kaevandist leiti 7 tulekivist kõõvitsat ning umbes 400 savinõutükki,  mis olid kaunistatud tollelle ajale iseloomulike nöörivajutuste või lohuridadega.

Arheoloog L.Jaanitsa arvates esindavad need Eesti nöörkeraamika keskmist arenguastet, seega pärinevad just III aastatuhande II poolest e.Kr.

Nöörkeraamikakultuuri kogukonnad asusid looduslike rohumaade läheduses ning peale karjakasvatuse võisid need kogukonnad tegeleda ka primitiivse maaviljelusega.

Kaudseks tõendiks selle kohta on söestunud viljatera Irust leitud nöörkeraamikakillu seest.

Iru linnuse keskvalli kohalt pronksiaja kindlustatud asula kihi alt avastati laiem 8 cm paksune söelaik, mis oli tõenäoliselt nöörkeraamikakultuuri aegne tulease.

Selleaegse Iru asukohaga oli arvatavasti seotud ka Külasema tüüpi venekirves, mille katke leiti Nehatu ümbruses.

Kiviaeg lõppes, kui tähtsamate tööriistade materjalina hakati kasutama metalli.Üleminek oli pikaldane ja kestis II aastatuhande keskpaigast e.Kr. kuni meie ajaarvamise alguseni ning seda perioodi on nimetatud varaseks metalliajaks.

See omakorda jaguneb vanemaks pronksiajaks( II aastatuhande teine pool e.Kr.), nooremaks pronksiajaks (10.-7. sajand e.Kr.) ja varaseks rauaajaks (6.saj.e.Kr. - 1.saj. p.Kr.) Umbes 7 sajandil e.Kr. oli Linnamäele tekkinud hilispronksiaja ja varase rauaaja asula, mille ehitusjäänused – hoonealused, kolded jms on kohati meetri sügavusel.

Vaneamal pronksiajal jätkus eestis venekirves- ja kammkeraamikakultuuri hõimude järglaste segunemine. Eesti territooriumil pääses sel ajal lõplikult võidule soomeugriline keelekuju

.

Noorema pronksiaja üheks suuremaks keskuseks oli Iru linnus. Tänu A.Vasseri juhitud kaevamistöödele 1936 - 1938 ja 1952 - 1958 on selllest praeguseks küllasltki hea ülevaade.

Iru kindlustatud asula paiknes Pirita jõe pikas ja kitsas jõekäärus asuval seljandikul, mille järsud nõlvad ning kolmest küljest piirav jõgi muutsid asula raskesti rünnatavaks.A.Vasseri arvates tuli muinsusaegne tee praeguse Tallinna poolt , ületas jõe linnamäe lõunaotsa kohal ning kulges piki linnuseläänejalamit ja terrassi üles põhjaotsa ees asuvale tasandikule, kus oli asula, seega Iru avaasula, meie küla eelkäija.

Seal hargnes tee kaheks, üks haru viis üles linnusele,teine edsi ida poole.

Iru kindlustatud asula kultuurikiht on õhuke, kuid intensiivne, sisaldades jälgi hoonepõhjadest ja tuhaasemetest. Samuti leidus seal luust ja savist tarberiistu, pronksesemeid ja rohkesti keraamikat. Sealseid leiumaterjale on dateeritud 7. -5. sajandisse e.Kr.

Iru linnuse lähiümbruses on laialdastel aladel aladel avastatud muinasaegset kultuurikihti, mis pärineb Iru avaasulast.

Iru oli üks olulisemaid varase rauaaja asustusalasid.Näiteks Iru kivikirstkalmed olid kasutusel 600 - 300 aastat e.Kr.

Taani hindamisraamatus, mis koostati 1219.- 1220. aastal, kirjeldati kõiki Eestimaa ristitud külasid ning märgiti ära küla suurus ja valdaja. Seal kannab Iru küla Hirwae nimetust (P.Johansen: Die Estlandliste des Liber Census Daniae. Kopenhagen - Reval 1933.Lk. 364-365).

 

   Kui 19.sajandi algusaastatel hakati  Eesti alal moodustama valdasid, siis kattusid need esialgu mõisatele  kuuluvate aladega. Seepärast võime neid nimetada ka mõisavaldadeks. Kuni 1891. aastani kuulus Iru küla Nehatu valla alla.

   1891.aastal liideti Maardu vald naabruses asuva Nehatu vallaga, mille koosseisu hakkasid nüüdsest kuuluma Nehatu, Maardu, Väo, Saha, Viimsi ja Haabneeme mõisate alad. Uue valla koosseisu kuulus ka Iru küla.

   1919. aastal taasasutati kuni 1891. aastani tegutsenud ja siis Nehatu vallaga liitunud Viimsi vald. 

   1939. aastal liideti Viimsi vald ja Nehatu vald kokku, mille tulemusena tekkis vallamaja asukoha järgi nime saanud Iru vald.Iru valla keskus asus siis Lasnamäe Gümnaasiumi kohal.

   1945. aastal moodustati Iru valla allüksustena Iru, Viimsi ja Maardu külanõukogud ning alates sellest ajast kuulus Iru küla Iru külanõukogu koosseisu.

   1950. aastal vallad likvideeriti ning osa endise Iru valla alast, sealhulgas ka Iru küla hakkas kuuluma Jõelähtme külanõukogu piirkonda.

   1990. aastal taasasutati Jõelähtme vald ja sellest ajast alates on Iru küla kuulunud Jõelähtme valla koosseisu.     

Iru Linnus

Iru linnamägi on Tallinna idapiiril Pirita jõe äärsel neemikul asuv kuni 15 meetri kõrgune küngas. Iru linnamäel oli muinaseestlaste kindlustatud asulakoht. Asustuse ajalugu ulatub tagasi III. aastatuhandesse e.Kr. Otse linnamäe põhjaosa, ees samuti mäe läänepoolsel jalamil on jälgi vanadest asulatest. Nii on Iru ümbrus põline asustuskeskus ja Linnapera selle südameks. Iru linnamäel ei ole valli jäänuseid ainult otstes. Risti üle mäeseljaku kulgeb veel kolmas vall, mis jagab linnuse kaheks ebavõrdseks osaks. Suuremaks lõunapoolseks ja väiksemaks põhja poolseks. Põhjapoolse ja keskmise valli idapoolsel küljel olevad avad tunnistavad, et siin olid tõenäoliselt väravakohad. Kindlustatud asula seisis linnamäel 8. – 5. sajandil eKr. Sealt pärinevad vanimad teadaolevad ristnurgaga seotud rõhtpalkhoonete jäänused Eestis ja Eesti üks vanimaid teadaolevaid raudesemeid: naaskel. 5.–11. sajandil pKr asus samas paigas linnus, mis arheoloogiliste kaevamiste andmetel enne mahajätmist korduvalt põles. Arheoloogiliste kaevamiste käigus Irust leitud esemetest pakuvad tavapärase leiumaterjali kõrval huvi pronksivalamisele viitavad savitiiglid ja Põhja-Euroopas harukordne võrdõlgne pronksist sõlg, luust harpuun ja suitsed. Iru linnamägi kannab rahvasuus ka Linnapära nime. 29. augustil 1937 paigutati Iru linnusesse sümboolne garnison (Kaitseliidu Iru kompanii), Iru kompanii pealik nimetati Iru linnuse pealikuks, talle anti pealiku mõõk ja kilp.

  Klikka fotodel    

Pirita jõgi

Koduloo uurija Peeter Böckler Vaidast hakkas uurima, kuidas vanasti võidi pääseda Pirita jõge mööda Novgorodi ja sai teada, et Vaida oli kunagi sadam Pirita jõel. 

Pirita jõgi on Harjumaa üks ilusamaid jõgesid. See algab Pususoo kaguservast ja suubub Tallinna lahte, selle pikkus 105 km ja valgala 799 ruutkilomeetrit. Pirita jõe ülemjooks asub Kõrvemaal, keskjooks ja enamik alamjooksust Põhja-Eesti lavamaal.

Ajalooürikutest võib lugeda, et Pirita jõgi oli ligi 3000 aastat tagasi üks kaubateedest, mida mööda sai sõita laevaga Holmgardi (Novgorodi). Iru linnuserahvas kontrollis ja kaitses Pirita jõe veeteed. Meri ulatus Iruni ning Viimsi oli saar ja Aegna oli veel veest välja kerkimata.

Kaubandus Novgorodiga oli väga tähtis. Novgorod oli oma 30 000 elanikuga Euroopa üks suuremaid linnu ja kaubavahetus Lääne-Euroopaga oli väga elav. Kaubatee Tartu ja Novgorodi vahel kulges läbi Pihkva.

Emajõge mööda sai Peipsile, sealt Pihkva jõe kaudu Volhovile. Kaubandus oli kahepoolne, 13. sajandil külastas Tartut nii palju vene kaupmehi, et linnas oli 2 vene õigeusu kirikut ja Ülejõel asuv Vene küla. Alates 14. sajandist külastasid vene kaupmehed ka Liivimaa väikelinnu, sealhulgas Viljandit, Võnnut/Cesist ja Volmarit/Valmierat.

Ka Hansa ja Novgorodi läbirääkimised toimusid sageli Tartus, kuna linn asus Ida-Lääne piiril ning kohalikud kaupmehed valdasid nii saksa kui vene keelt. Tartu kaubandus õitses 13. sajandist Liivi sõjani. Hansa kaupmeeste laevana ilmus Läänemerele uus, mahukas ja kaubaveoks viikingilaevast rentaablim merelaev - koge. Ühe sellise jäänused leiti 1993. aastal Pärnus jõe suudmest ja see dateeriti 13.-14. sajandisse.

See tõendab, et 14. sajandi algul oli Pärnu sadam koht, kuhu tulid tolleaegsed Läänemere suurimad kaubalaevad. Mis omakorda lubab oletada, et kaupa veeti sealt paatidega ka edasi. Arvatavasti mööda Pärnu, Navesti, Halliste ja Raudna jõge Viljandisse ning sealt mööda Tänassilma jõge ja Võrtsjärve ning Emajõge Tartusse. Kitsaskoht veeteel, kus oli vaja kaubad ümber laadida, võis anda lisatõuke Viljandi linna tekkeks.

Novgorodist viidi Tallinna ja Tartu kaudu läände eelkõige karusnahku, mida hinnati kõrgelt, sest talvel kütitud Põhjala karusloomade nahad olid eriti kvaliteetsed, paksud ja pehmed. Veel toodi Novgorodist vaha ja mett, lina, kanepit ja loomanahku. Tallinnas ja Tartus kehtis otsekauplemise keeld. See tähendas, et mujalt tulnud Hansa kaupmehed ei tohtinud müüa oma kaupu vahetult Vene kaupmeestele (ja vastupidi), vaid vahetalitajaks pidi olema kohalik kaubahärra, kes selle pealt loomulikult kenasti teenis.

Kuidas aga võis pääseda Pirita jõge mööda Novgorodi? Sel ajajärgul oli praeguse Ussisoo asemel järv, millest voolasid välja põhja suunas Pirita ja Jägala ning Lõuna suunas Pärnu jõgi. Seda teed kasutasid arvatavasti soomlased, rootslased ja ka norralased, sest see veetee on tunduvalt lühem, kui tee Soome lahe, Neeva jõe ja Laadoga järve kaudu või ka veetee Narva jõe ja Peipsi järve kaudu.

Arvatakse, et veel 6000 aastat tagasi voolas vesi Peipsi järvest läbi Ürg-Võrtsjärve ning Viljandi ürgoru Pärnu lahte. Pihkva järve ei olnud, selle asemel voolas Ürg-Velikaja jõgi. Hiljem algas maapinna kerkimine, mis pani veed sootuks teistpidi liikuma. Vaid praeguse Pihkva järve kohal maapind ei tõusnud, mille tulemusena see järv tekkiski.

Oluliseks looduslikuks protsessiks, mis eelkõige Eesti rannikualadel pikemas perspektiivis märgatavalt elukeskkonda muudab, on neotektooniline maakerge. Maakerge toimub tänapäevani Võrtsjärve ja Peipsi järve põhjarannikust loode poole jääval alal.

Kõige kiirem on maakerge Eesti mandriosa loodepoolseimas nurgas, kus see umbes viimased 4000 aastat on toimunud kiirusega 2,8-3,2 mm aastas (Punning & Miidel 2004). Maakoor on meie ümbruses kerkinud 12-15 meetrit.

Viikingid olid muinasaegsed Põhja-Euroopa päritolu meresõitjad, kelle iseloomuliku kultuuri õitseaeg oli umbes 8-11 sajandil, mis oli nn. viikingiaeg.

Nimetus "viiking" pärineb tõenäoliselt sõnast vķk, mis tähendab lahte; viiking on seega "laheline" ehk meresõitja. Kuigi viikingid on nime andnud tervele ajastule, moodustasid sõjakad meresõitjad suhteliselt väikese osa tolleaegsest Põhjamaade elanikkonnast, kes valdavalt tegeles rahumeelse maaharimisega. Teise teooria järgi pärineb viikingite nimetus vanainglise sõnast wķc, mis tähendas kaubaasulat. Lisaks vallutustele tegelesidki viikingid ka käsitöö ja kaubandusega.

Viikingid olid osavad laevaehitajad. Mereretked viisid viikingeid kaugetele maadele. Euroopas rajasid nad mitmel pool oma asulaid ning sulasid kohaliku rahva hulka.

Ida suunas purjetanud viikingeid nimetati ka varjaagideks. Viikingiretkedega tegelesid (eriti 11.-12. sajandil) ka eestlased, eeskätt saarlased. Tänapäeval on mitmed ajaloohuvilised püüdnud viikingiajastu eluolu ning tehnoloogiaid jäljendada vastavates laagrites või teemaparkides (Viikingite küla Saulas, Pirita jõe ääres).

Kandes sellesama ürgoru kaasaegsele kaardile, saame ülevaate kunagise jõe tegelikust suurusest.

Kogu seda eelnevat arvestades, võib juba hakata uskuma kohalikku legendi, milline käsitleb Vaidat sadamana Pirita jõel, kustkaudu veeti välja ümbruskonna rauasulatuskohtades Aruvalla, Patika ja Ubina sulatusahjudest saadud rauda. Arvatavasti sulatati nimetatud kohtades peale sooraua maagi ka Vaidasoo külasse langenud ja langemisel purunenud raudmeteoriidi tükke analoogiliselt Kaali meteoriidiga, milline oli raudmeteoriit ja mille tükid sulatati ümbruskonnas ning realiseeriti kaupmeestele.


Kalevipojast ja seotusest Iru Linnusega.

Iru küla muinasajal

 

design by tiger.ee