Esileht  » 
Uudised ja teated  » 
Külaplats ja tenniseväljak  » 
Vee- ja kanalitrassi rajamine Irus  » 
Iru prügipõletusjaam  » 
Küla eestseisus  » 
Külakoosolekud  » 
Arengukava  » 
Ajalugu  » 
Transport  » 
Ilm  » 
Mittetulundusühingud  » 
Detailplaneeringud  » 
Lingid  » 
Jõelähtme valla uudised  » 
Keskkond  » 
» Iru prügipõletusjaam » Külavanema selgitus

Hea Jõelähtme vallarahvas!
Arno Kannike
Iru külavanem
 
Sulge sundis haarama Eesti Ekspressis 15. aprillil avaldatud Sulev Vedleri lugu ja sellele järgnenud kirjatükk Eesti Energia blogis, autoriks Eesti Energia Taastuvenergia juht Ando Leppiman.
 
Minu ja mu mõttekaaslaste kriitikat ja ettevaatlikkust on mõned neile tekstidele reageerinud hääled püüdnud sildistada küll rohelise terrorismina, küll Eesti Energia konkurentide musta töö tegijana. Kuigi usun, et enamik eestimaalasi suudavad näha siltide taga ka meie kaebuste ratsionaalset sisu, rajanevad eelmainitud seisukohad nüansitühjal mustvalgel maailmapildil, mis on üheaegselt absurdne ja ohtlik.
 
Näeme seda trendi mujalgi, nt. kliimasoojenemise eitajate puhul, kes ei taha teha vahet kliimal ja ilmal. Kuid ohtlik on ka see, kui oma kodukandi ja elukeskkonna eest seisvate kodanike hääl võistlevate korporatiivhuvidega seostatakse ja seeläbi justkui tähtsusetuks muutuksid. See, et Eesti Energia konkurendid võivad olla Iru jäätmepõletusjaama vastu, ei saa summutada end nendega samalt teljelt leidnud elanike murelikku suud. Vastasel korral on meil avaliku dialoogi ja demokraatlike põhiõigustega päris kehvad lood.
 
Selgitan seepärast veelkord oma kriitika tuuma. Kahe aasta pärast plaanitakse avatada Jõelähtme vallas Iru sorteerimata jäätmete masspõletusjaam, mille aastane võimsus oleks 220 000 tonni. Kuna mullu ladestati Eestis prügimägedel 290 000 tonni jäätmeid, on selge, et Irus leiab otsa praktiliselt kogu Eesti mandriosas tekkiv prügi. Seega pole Iru jaam pelgalt piirkondlik objekt, vaid strateegiline projekt kogu riigile. Paraku vilistavad nii Maardu linnavalitsus kui Eesti Energia jaama kavandamisel Eesti seadustele.
 
Iru elanikuna olen jäätmepõletusjaama kavandamist jälginud 2007. aastast, mil alustati keskkonnamõjude hindamist. Aruandega tutvudes olin hämmeldunud, sest see oli üldsõnaline ja puudusid lahendused õhusaastega toimetulekuks.
 
Siit algabki vigade jada. Esimest korda eksiti keskkonnamõjude hindamise aruandega seaduste vastu, sest keskkonnamõjude hindamisel tuleb hinnata konkreetse projekti tehnilisi lahendusi. Kuna 2007. aastal ei olnud jäätmepõletusjaama projekti, polnud ka tehnilisi lahendusi, mida hinnata. Seega oli see aruanne kasutu. Seda seisukohta jagab keskkonnaekspert Heiki Kalle, kelle hinnangul on tegu pigem strateegilise alusdokumendi, kui korrektselt teostatud keskkonnamõjude hindamisega.
 
Teist korda vilistati seadusele, kui jäeti kaalumata alternatiivsed asukohad. Jäätmepõletusjaam on seaduse silmis "olulise ruumilise mõjuga objekt", mille rajamisel tuleb vaagida erinevaid asukohti. Sellise objekti läveks on 100 tonni põletatavaid jäätmeid ööpäevas. Iru kavandatav võimsus ületab selle kuuekordselt. Varem hiiliti selle vastamisest kõrvale ning täna pakuvad Eesti Energia juhid meile nendele omase suhtumisega: jaam tuleb Irusse või jaama ei tule üldse.
 
Miks tahetakse kogu riigi prügi põletada kohas, mille saastekoormus on juba täna erakordselt suur? Keskkonnamõjude hindamise aruandest selgub, et jaam tähendab Jõelähtmele ligi 21 uut prügiveokit tunnis. See on 240 veokit päevas ja 3528 nädalas! Miks ei kaalutud mõnd väga hõreda asustusega paika, et saastet hajutada? Lisaks paiskab jaam õhku ohtlikke dioksiine ja furaane. Mitte ükski viimase aja uuring ei välista riski haigestuda jäätmepõletusjaama saaste pikaajalisel mõjul vähki. Lisaks selgub, et ehkki prügi kavatsetakse Irusse tuua kogu Eestist, ladestatakse tuhka tõenäoliselt Narva. Selline tihendatud prügi- ja tuhaliiklus kõlab kilplaslikult. Meie kaalutlused ja ettepanekud plaanida Iru põletusjaama suuruseks 70-80 tuhat tonni aastas on aga jätnud energiamonopoliste külmaks.
 
Kolmas kord vilistatakse seadusele lõpetamata detailplaneeringuga. Seda alustati 2007. aastal ning pole siiani kooskõlastamiseks meieni jõudnud. Samas väljastati Eesti Energiale juba ennetavalt projekteerimistingimused. Sisuliselt tähendab see, et jäätmepõletusjaama üritatakse läbipaistmatu protsessiga Iru, Jõelähtme, Maardu ja Tallinna elanikele peale suruda.
 
Selle käigus ˛ongleeritakse osavalt. Tegemist olla justkui tänase soojusjaama „süütu“, alla 33-protsendilise laiendusega. Sellisel juhul pole vaja ei detailplaneeringut ega kohalike elanike sõna sekkaütlemise võimalust. Sest miks tühjast asjast kära teha?
 
Aga just seepärast, et see pole lihtsalt soojusjaama laiendus. Irus pole kunagi jäätmeid töödeldud. Siia rajataks uus jäätmekäitluskoht, mistõttu on detailplaneering vältimatu. Nii protsessi läbipaistvuse kui ehitise otstarbe pärast: kuidas saab detailplaneeringuta rajada jaama, mis põletab pea kogu Eesti prügi? Kohalikel elanikel peab olema võimalus kaasa rääkida ja olla informeeritud. 
 
Elan Iru jaamast kilomeetri kaugusel, kuid lähimad elavad 340 m kaugusel ning neile kindlasti ei meeldi, et nende õue taga hakkab nädalas voorima 3528 täiendavat prügiveokit. Selles külaosas jätkub ka Nurmevälja kinnistu arendus, millega plaanitakse ehitada eramuid ja teenindusettevõtteid ca 150 m kaugusele, kus asuvad ju ka inimesed tööle. Kui jaam püstitatakse vastavalt seadusele ning kõik riskid nii keskkonnale kui inimeste tervisele on maandatud, olen valmis sellega leppima. Hetkel see nii ei ole.
 
Head inimesed, vaadake kui selgelt aetakse meil näpuga järge Nordstreami projektil ja selle keskkonnamõjudel Läänemeres. Mul on kahju, et sellest hoolivusest pole jälgegi meie enda koduõuel toimuva puhul. Lähiasumite inimeste jaoks on jäätmepõletusjaama pealesurumine nagu Maardu Nordstream. 

design by tiger.ee