IRU KÜLA
Vanimad inimtegevuse jäljed Irus pärinevad III aastatuhande II poolest e.Kr, seega rohkem kui 4500 aastat tagasi, kui siin on olnud asula.
Linnuse põhjaplatoolt ning mitmest muust kaevandist leiti 7 tulekivist kõõvitsat ning umbes 400 savinõutükki, mis olid kaunistatud tollelle ajale iseloomulike nöörivajutuste või lohuridadega.
Arheoloog L.Jaanitsa arvates esindavad need Eesti nöörkeraamika keskmist arenguastet, seega pärinevad just III aastatuhande II poolest e.Kr.
Nöörkeraamikakultuuri kogukonnad asusid looduslike rohumaade läheduses ning peale karjakasvatuse võisid need kogukonnad tegeleda ka primitiivse maaviljelusega.
Kaudseks tõendiks selle kohta on söestunud viljatera Irust leitud nöörkeraamikakillu seest.
Iru linnuse keskvalli kohalt pronksiaja kindlustatud asula kihi alt avastati laiem 8 cm paksune söelaik, mis oli tõenäoliselt nöörkeraamikakultuuri aegne tulease.
Selleaegse Iru asukohaga oli arvatavasti seotud ka Külasema tüüpi venekirves, mille katke leiti Nehatu ümbruses.
Kiviaeg lõppes, kui tähtsamate tööriistade materjalina hakati kasutama metalli.Üleminek oli pikaldane ja kestis II aastatuhande keskpaigast e.Kr. kuni meie ajaarvamise alguseni ning seda perioodi on nimetatud varaseks metalliajaks.
See omakorda jaguneb vanemaks pronksiajaks( II aastatuhande teine pool e.Kr.), nooremaks pronksiajaks (10.-7. sajand e.Kr.) ja varaseks rauaajaks (6.saj.e.Kr. - 1.saj. p.Kr.) Umbes 7 sajandil e.Kr. oli Linnamäele tekkinud hilispronksiaja ja varase rauaaja asula, mille ehitusjäänused – hoonealused, kolded jms on kohati meetri sügavusel.
Vaneamal pronksiajal jätkus eestis venekirves- ja kammkeraamikakultuuri hõimude järglaste segunemine. Eesti territooriumil pääses sel ajal lõplikult võidule soomeugriline keelekuju
.
Noorema pronksiaja üheks suuremaks keskuseks oli Iru linnus. Tänu A.Vasseri juhitud kaevamistöödele 1936 - 1938 ja 1952 - 1958 on selllest praeguseks küllasltki hea ülevaade.
Iru kindlustatud asula paiknes Pirita jõe pikas ja kitsas jõekäärus asuval seljandikul, mille järsud nõlvad ning kolmest küljest piirav jõgi muutsid asula raskesti rünnatavaks.A.Vasseri arvates tuli muinsusaegne tee praeguse Tallinna poolt , ületas jõe linnamäe lõunaotsa kohal ning kulges piki linnuseläänejalamit ja terrassi üles põhjaotsa ees asuvale tasandikule, kus oli asula, seega Iru avaasula, meie küla eelkäija.
Seal hargnes tee kaheks, üks haru viis üles linnusele,teine edsi ida poole.
Iru kindlustatud asula kultuurikiht on õhuke, kuid intensiivne, sisaldades jälgi hoonepõhjadest ja tuhaasemetest. Samuti leidus seal luust ja savist tarberiistu, pronksesemeid ja rohkesti keraamikat. Sealseid leiumaterjale on dateeritud 7. -5. sajandisse e.Kr.
Iru linnuse lähiümbruses on laialdastel aladel aladel avastatud muinasaegset kultuurikihti, mis pärineb Iru avaasulast.
Iru oli üks olulisemaid varase rauaaja asustusalasid.Näiteks Iru kivikirstkalmed olid kasutusel 600 - 300 aastat e.Kr.
Taani hindamisraamatus, mis koostati 1219.- 1220. aastal, kirjeldati kõiki Eestimaa ristitud külasid ning märgiti ära küla suurus ja valdaja. Seal kannab Iru küla Hirwae nimetust (P.Johansen: Die Estlandliste des Liber Census Daniae. Kopenhagen - Reval 1933.Lk. 364-365).
Kui 19.sajandi algusaastatel hakati Eesti alal moodustama valdasid, siis kattusid need esialgu mõisatele kuuluvate aladega. Seepärast võime neid nimetada ka mõisavaldadeks. Kuni 1891. aastani kuulus Iru küla Nehatu valla alla.
1891.aastal liideti Maardu vald naabruses asuva Nehatu vallaga, mille koosseisu hakkasid nüüdsest kuuluma Nehatu, Maardu, Väo, Saha, Viimsi ja Haabneeme mõisate alad. Uue valla koosseisu kuulus ka Iru küla.
1919. aastal taasasutati kuni 1891. aastani tegutsenud ja siis Nehatu vallaga liitunud Viimsi vald.
1939. aastal liideti Viimsi vald ja Nehatu vald kokku, mille tulemusena tekkis vallamaja asukoha järgi nime saanud Iru vald.Iru valla keskus asus siis Lasnamäe Gümnaasiumi kohal.
1945. aastal moodustati Iru valla allüksustena Iru, Viimsi ja Maardu külanõukogud ning alates sellest ajast kuulus Iru küla Iru külanõukogu koosseisu.
1950. aastal vallad likvideeriti ning osa endise Iru valla alast, sealhulgas ka Iru küla hakkas kuuluma Jõelähtme külanõukogu piirkonda.
1990. aastal taasasutati Jõelähtme vald ja sellest ajast alates on Iru küla kuulunud Jõelähtme valla koosseisu.
Iru Linnus
Iru linnamägi on Tallinna idapiiril Pirita jõe äärsel neemikul asuv kuni 15 meetri kõrgune küngas. Iru linnamäel oli muinaseestlaste kindlustatud asulakoht. Asustuse ajalugu ulatub tagasi III. aastatuhandesse e.Kr. Otse linnamäe põhjaosa, ees samuti mäe läänepoolsel jalamil on jälgi vanadest asulatest. Nii on Iru ümbrus põline asustuskeskus ja Linnapera selle südameks. Iru linnamäel ei ole valli jäänuseid ainult otstes. Risti üle mäeseljaku kulgeb veel kolmas vall, mis jagab linnuse kaheks ebavõrdseks osaks. Suuremaks lõunapoolseks ja väiksemaks põhja poolseks. Põhjapoolse ja keskmise valli idapoolsel küljel olevad avad tunnistavad, et siin olid tõenäoliselt väravakohad. Kindlustatud asula seisis linnamäel 8. – 5. sajandil eKr. Sealt pärinevad vanimad teadaolevad ristnurgaga seotud rõhtpalkhoonete jäänused Eestis ja Eesti üks vanimaid teadaolevaid raudesemeid: naaskel. 5.–11. sajandil pKr asus samas paigas linnus, mis arheoloogiliste kaevamiste andmetel enne mahajätmist korduvalt põles. Arheoloogiliste kaevamiste käigus Irust leitud esemetest pakuvad tavapärase leiumaterjali kõrval huvi pronksivalamisele viitavad savitiiglid ja Põhja-Euroopas harukordne võrdõlgne pronksist sõlg, luust harpuun ja suitsed. Iru linnamägi kannab rahvasuus ka Linnapära nime. 29. augustil 1937 paigutati Iru linnusesse sümboolne garnison (Kaitseliidu Iru kompanii), Iru kompanii pealik nimetati Iru linnuse pealikuks, talle anti pealiku mõõk ja kilp.
Klikka fotodel
Pirita jõgi
Koduloo uurija Peeter Böckler Vaidast hakkas uurima, kuidas vanasti võidi pääseda Pirita jõge mööda Novgorodi ja sai teada, et Vaida oli kunagi sadam Pirita jõel.
Pirita jõgi on Harjumaa üks ilusamaid jõgesid. See algab Pususoo kaguservast ja suubub Tallinna lahte, selle pikkus 105 km ja valgala 799 ruutkilomeetrit. Pirita jõe ülemjooks asub Kõrvemaal, keskjooks ja enamik alamjooksust Põhja-Eesti lavamaal.
Ajalooürikutest võib lugeda, et Pirita jõgi oli ligi 3000 aastat tagasi üks kaubateedest, mida mööda sai sõita laevaga Holmgardi (Novgorodi). Iru linnuserahvas kontrollis ja kaitses Pirita jõe veeteed. Meri ulatus Iruni ning Viimsi oli saar ja Aegna oli veel veest välja kerkimata.
Kaubandus Novgorodiga oli väga tähtis. Novgorod oli oma 30 000 elanikuga Euroopa üks suuremaid linnu ja kaubavahetus Lääne-Euroopaga oli väga elav. Kaubatee Tartu ja Novgorodi vahel kulges läbi Pihkva.
Emajõge mööda sai Peipsile, sealt Pihkva jõe kaudu Volhovile. Kaubandus oli kahepoolne, 13. sajandil külastas Tartut nii palju vene kaupmehi, et linnas oli 2 vene õigeusu kirikut ja Ülejõel asuv Vene küla. Alates 14. sajandist külastasid vene kaupmehed ka Liivimaa väikelinnu, sealhulgas Viljandit, Võnnut/Cesist ja Volmarit/Valmierat.
Ka Hansa ja Novgorodi läbirääkimised toimusid sageli Tartus, kuna linn asus Ida-Lääne piiril ning kohalikud kaupmehed valdasid nii saksa kui vene keelt. Tartu kaubandus õitses 13. sajandist Liivi sõjani. Hansa kaupmeeste laevana ilmus Läänemerele uus, mahukas ja kaubaveoks viikingilaevast rentaablim merelaev - koge. Ühe sellise jäänused leiti 1993. aastal Pärnus jõe suudmest ja see dateeriti 13.-14. sajandisse.
See tõendab, et 14. sajandi algul oli Pärnu sadam koht, kuhu tulid tolleaegsed Läänemere suurimad kaubalaevad. Mis omakorda lubab oletada, et kaupa veeti sealt paatidega ka edasi. Arvatavasti mööda Pärnu, Navesti, Halliste ja Raudna jõge Viljandisse ning sealt mööda Tänassilma jõge ja Võrtsjärve ning Emajõge Tartusse. Kitsaskoht veeteel, kus oli vaja kaubad ümber laadida, võis anda lisatõuke Viljandi linna tekkeks.
Novgorodist viidi Tallinna ja Tartu kaudu läände eelkõige karusnahku, mida hinnati kõrgelt, sest talvel kütitud Põhjala karusloomade nahad olid eriti kvaliteetsed, paksud ja pehmed. Veel toodi Novgorodist vaha ja mett, lina, kanepit ja loomanahku. Tallinnas ja Tartus kehtis otsekauplemise keeld. See tähendas, et mujalt tulnud Hansa kaupmehed ei tohtinud müüa oma kaupu vahetult Vene kaupmeestele (ja vastupidi), vaid vahetalitajaks pidi olema kohalik kaubahärra, kes selle pealt loomulikult kenasti teenis.
Kuidas aga võis pääseda Pirita jõge mööda Novgorodi? Sel ajajärgul oli praeguse Ussisoo asemel järv, millest voolasid välja põhja suunas Pirita ja Jägala ning Lõuna suunas Pärnu jõgi. Seda teed kasutasid arvatavasti soomlased, rootslased ja ka norralased, sest see veetee on tunduvalt lühem, kui tee Soome lahe, Neeva jõe ja Laadoga järve kaudu või ka veetee Narva jõe ja Peipsi järve kaudu.
Arvatakse, et veel 6000 aastat tagasi voolas vesi Peipsi järvest läbi Ürg-Võrtsjärve ning Viljandi ürgoru Pärnu lahte. Pihkva järve ei olnud, selle asemel voolas Ürg-Velikaja jõgi. Hiljem algas maapinna kerkimine, mis pani veed sootuks teistpidi liikuma. Vaid praeguse Pihkva järve kohal maapind ei tõusnud, mille tulemusena see järv tekkiski.
Oluliseks looduslikuks protsessiks, mis eelkõige Eesti rannikualadel pikemas perspektiivis märgatavalt elukeskkonda muudab, on neotektooniline maakerge. Maakerge toimub tänapäevani Võrtsjärve ja Peipsi järve põhjarannikust loode poole jääval alal.
Kõige kiirem on maakerge Eesti mandriosa loodepoolseimas nurgas, kus see umbes viimased 4000 aastat on toimunud kiirusega 2,8-3,2 mm aastas (Punning & Miidel 2004). Maakoor on meie ümbruses kerkinud 12-15 meetrit.
Viikingid olid muinasaegsed Põhja-Euroopa päritolu meresõitjad, kelle iseloomuliku kultuuri õitseaeg oli umbes 8-11 sajandil, mis oli nn. viikingiaeg.
Nimetus "viiking" pärineb tõenäoliselt sõnast vķk, mis tähendab lahte; viiking on seega "laheline" ehk meresõitja. Kuigi viikingid on nime andnud tervele ajastule, moodustasid sõjakad meresõitjad suhteliselt väikese osa tolleaegsest Põhjamaade elanikkonnast, kes valdavalt tegeles rahumeelse maaharimisega. Teise teooria järgi pärineb viikingite nimetus vanainglise sõnast wķc, mis tähendas kaubaasulat. Lisaks vallutustele tegelesidki viikingid ka käsitöö ja kaubandusega.
Viikingid olid osavad laevaehitajad. Mereretked viisid viikingeid kaugetele maadele. Euroopas rajasid nad mitmel pool oma asulaid ning sulasid kohaliku rahva hulka.
Ida suunas purjetanud viikingeid nimetati ka varjaagideks. Viikingiretkedega tegelesid (eriti 11.-12. sajandil) ka eestlased, eeskätt saarlased. Tänapäeval on mitmed ajaloohuvilised püüdnud viikingiajastu eluolu ning tehnoloogiaid jäljendada vastavates laagrites või teemaparkides (Viikingite küla Saulas, Pirita jõe ääres).
Kandes sellesama ürgoru kaasaegsele kaardile, saame ülevaate kunagise jõe tegelikust suurusest.
Kogu seda eelnevat arvestades, võib juba hakata uskuma kohalikku legendi, milline käsitleb Vaidat sadamana Pirita jõel, kustkaudu veeti välja ümbruskonna rauasulatuskohtades Aruvalla, Patika ja Ubina sulatusahjudest saadud rauda. Arvatavasti sulatati nimetatud kohtades peale sooraua maagi ka Vaidasoo külasse langenud ja langemisel purunenud raudmeteoriidi tükke analoogiliselt Kaali meteoriidiga, milline oli raudmeteoriit ja mille tükid sulatati ümbruskonnas ning realiseeriti kaupmeestele.
Kalevipojast ja seotusest Iru Linnusega.
Iru linnus on Tallinna algus
Josef Kats
veebruar 28, 2020
Lasnamäe Leht
Otsida vana halli aega selle linnaosa territooriumilt, mis on vaevu alustanud oma eksistentsi viiendat aastakümmet, pole esmapilgul eriti lootustandev.
Kuid selline see Lasnamäe linnaosa kord juba on, et siin ei tasu mingil juhul pealiskaudse vaatlemisega piirduda. Temasse on vaja süveneda, siis võib ta kõneleda oma kauget, rikast ja kohati paradoksaalset lugu.
Selle tänaseks päevaks kõige rahvarohkema linnaosa halduspiiridesse tulid inimesed elama ammu enne seda, kui paesele jäätmaale paneelehitiste massiive rajama hakati. Veel enam – nad tulid ammu enne Tallinna asutamist.
Kõik algas umbes kolm ja pool tuhat aastat tagasi, neoliitikumis ehk nooremal kiviajal, kui loodusliku kingu nõlvale Pirita jõe käärus kerkis eelajalooliste põlluharijate asula. See püsis mitu sajandit.
Kuidas sealsed elanikud oma küla nimetasid, pole teada. Jõge, mis sealt kõrvalt läbi voolas, kutsuti veel kauaHirve või Irve, see on juba peaaegu nagu praegune Iru. Sama nime all läks ajalukku ka iidne küla.
Kiviaja vahetas välja vaseaeg. Elu muutus jõukamaks, seega ka rahulikumaks. Küladesse tekkisid puidust pistandtarad. Veel kolmsada aastat hiljem kerkisid mullast vallid, mida tugevdati kiviplaatidega.
Muljetavaldavad olid ka küla mõõtmed: umbes neli tuhat ruutmeetrit. Kivine vall piiras tõenäoliselt ainult osa territooriumist, kuid sellele vaatamata kuulus linnus ühetähenduslikult suurimate hulka.
Iru nägi häid aegu. Ajavahemikul VIII kuni Х sajandini olnuks teda õigem nimetada mitte linnuseks, vaid protolinnaks: varase keskaja tõelise klassikalise linna ajastu oli juba lähedal.
Siin elasid käsitöölised – mitte lihtsalt küla meistrimehed, vaid ajastu professionaalne eliit – valumeistrid. Siin elasid kaupmehed – väljakaevamistel leiti münte, mis olid vermitud islamiusulistel idamaadel ja Rooma impeeriumis.
Siin elasid sõjamehed – arheoloogide avastatud oda- ja nooleotsad kinnitavad seda. Võib eeldada, et siin elasid ka meremehed – või vähemalt külastasid regulaarselt siinset sadamat.
Aga pärast kõik lõppes. Nii järsku ja ühekorraga, et uurijad ei oska siiamaani vastust anda, millisel põhjusel elanikud Iru linnuse maha jätsid ja miks nad sinna tagasi ei tulnud.
Välja on pakutud mitmekesiseid versioone: Pirita jõe madalaks jäämisest ja kaubalaevade süvise suurenemisest kuni võõramaalaste sõjalise rüüsteretkeni ja isegi nende poolt kaasa toodud siinses piirkonnas tundmatu haiguseni.
Selge on üksnes, et Iru linnuse hukkumine toimus mitte hiljem kui XI sajandi keskpaigas. Seejuures turgu jõekaldal linnusejalamil kasutati aktiivselt kuni XII sajandi alguseni.
Aga samanimeline küla, millest kõneldakse varase keskaja kirjalikes allikates, säilis oma kohal poolteist tuhataastat järjest, kuni Tallinn ta piiride laienedes neelas.
HEEROLDI JUTUD Vaata, mis on saanud ajaloolisest Pirita muinaseestlaste linnusest täna?
Heeroldi jutud viivad meid seekord paika, kust on võib-olla saanud Tallinn oma alguse – Iru Linnapära ehk Iru linnamägi. Arheoloogide väitel tekkis praeguse Pirita alale muinaseestlaste linnus 1500 aastat tagasi.
„Täna oleme tulnud justkui metsa, mille vahel on väikene lagendik,“ kirjeldas Jüri Kuuskemaa. „Siit Hirve küla veerult vaadates jääb mulje, et mis linnus see sai olla kui ta on lohus. Aga kui läheme alla jõe äärde, siis näeme, et lohu servalt kerkib jõeäärest see üsnagi kõrgele.“
Omal ajal oli see Kuuskemaa sõnul üks kindlustatud koht. „Siin ümbruskonnas hulkusid küll hirved, aga siin oli ka asustus,“ ütles ta. „Arheoloogid on siin korduvalt kaevanud ja on tuvastanud, et siin on elatud juba hilispaleoliitikumist peale.“
Kuuskemaa ütles, et Pirita jõgi on üsna napi veeliseks ja madalaks nireks muutunud. „Osa jõe vett võtab Tallinn joogi- ja pesuveeks,“ sõnas ta. „Varem oli see jõgi kõrgem, kuhu sõitsid sisse ka viikingite laevad. Nad randusid, sildusid ja tegid siin ka äri. Muidugi tuleb arvestada, et siit Linnapärast kuni rannani on üsna mitu kilomeetrit maad, kuid iga asustus vajab vett. See oli põhjus, miks Linnapära tekkis.“
Iru Linnapära on pealinna ema
Ligi 1000 aastat tagasi toimusid seal lahingud ja sõjad. „Kõik rüüstati ja põletati maha,“ lausus Kuuskemaa. „Pärast seda tulid maavanemad kokku ja otsustasid viia sadama teise kohta, kus oleks suurem süvis ning kus laevad saaksid paremini silduda. Selleks valiti praegune Tallinna laht, ning selle kohal olev Toompea kaljurüngas, mida tõenäoliselt nimetati Härjapeaks. Nii algas Tallinna areng, aga Iru Linnapära on Tallinna linna ema.“
Õige Iru ämm, mis oli lihtsalt piklik kivirahn, purunes 150 aasta eest hooletus jaanitules ja
selle tükke kasutati 1865–1867 Iru silla ehitusel.
„Iru ämmaga on seotud hulk saladusi,“ märkis Kuuskemaa. „Öeldakse küll ämm, aga keegi ei tea, kelle ämm ta olema peaks. Temaga peaks olema seotud ka kolm eriaegset legendi. Esimene legend on sellest, et siin Pirita jõeääres olevat pesitsenud väga kuri nõid, kes armastas kiusata noorpaare. Kui nad tulid laulatustelt ja oli suvi, puhus nõid suure liivatormi, mis noorpaari pimestas ja nad eksisid ära. Talvel puhus ta lund. Osa nendest pulmalistest olevat isegi surma saanud – niisugune õel nõid.“
Kivistunud Linda
Kes Iru ämma ei tervitanud, sellega juhtus õnnetus. „Teine legend räägib sellest, kui Pirita jõel linnuse juures ei olnud silda, siis tuli jõest läbi sõita. Mõnes kohast oli ta madal, aga mõnes kohas piisavalt sügav, et sinna võis ära uppuda,“ rääkis Kuuskemaa. „Iru ämm oli siin haldja kehastus. Temale tuli münte poetada enne, kui hakati jõge ületama. Mõnikord pandi talle peale ka väikeseid kruusakive ja paluti, siis olevat haldjas neid jõest läbi lasknud ja taganud neile mõnikord ka rohkesti õnne.“
Kolmanda loo kirjutas kuulsaks Kreutzwald oma eeposes „Kalevipoeg“, kus on see nimetatud kivistunud Lindaks. „Siin Irus olevat olnud kuningas Kalevi residents ja kui ta ära suri, jäi siia tema lesk Linda koos kolme pojaga,“ kirjeldas Kuuskemaa. „Linda oli kuulus oma ilu poolest ja Soomes oli üks võlur, kes otsustas Linda röövida. Ta tuli paadiga üle mere jõele ja valvas, kuni ühel päeval Linda pojad läksid jahile. Siis ta tormas sisse ja tiris Linda välja. Oma võlujõuga sai ta Lindast jagu. Linda palus ja karjus poegi ja inimesi appi, aga keegi ei kuulnud. Lõpuks ütles Linda: „Uku aita ometi!“ Ja Uku võttis kuulda ja Taara lõi välguga ning Linda muutus kiviks.“
Praeguse seisuga on Pirita jõgi Kuuskemaa sõnul üsna kiduraks jäänud ja vana linnamägi on igast küljest metsa kasvanud. „On olemas üks idee, mis on natukene fantastiline ja kulukas,“ märkis ta. „Selleks, et näidata, kuidas muinaseestlased end vaenlaste eest rünnakute korral kaitsesid, võiks ehitada siia kaitsetara taas ülesse ja mõned ehitised ning värava – nagu see võis olla. Arheoloogidel on piisavalt andmeid selle kohta. Eks ta üks fantaasia oleks, aga oleks inimestel ka tore vaadata!“
Materjale kogus Andres Johannson andres@iru.ee
Ajalugu
