Ajalugu

Vanimad inimtegevuse jäljed Irus pärinevad III aastatuhande II poolest eKr — seega rohkem kui 4500 aastat tagasi. Linnuse põhjaplatoolt ning mitmest muust kaevandist leiti tulekivist kõõvitsaid ning savinõutükke, mis olid kaunistatud nöörkeraamikakultuurile iseloomulike nöörivajutuste ja lohuridadega.

Umbes 7. sajandil eKr oli Linnamäele tekkinud hilispronksiaja ja varase rauaaja asula. Iru oli üks olulisemaid varase rauaaja asustusalasid Harjumaal — Iru kivikirstkalmed olid kasutusel 600–300 aastat eKr.

Iru linnamägi on Tallinna idapiiril Pirita jõe äärsel neemikul asuv kuni 15 meetri kõrgune küngas. Iru linnamäel oli muinaseestlaste kindlustatud hilispronksiaja asulakoht, mille asustuse ajalugu ulatub tagasi III aastatuhandesse eKr.

Iru kindlustatud asula paiknes Pirita jõe pikas ja kitsas jõekäärus asuval seljandikul — järsud nõlvad ning kolmest küljest piirav jõgi muutsid asula raskesti rünnatavaks. Siin elasid valumeistrid, kaupmehed (väljakaevamistel leiti islamimaadel ja Rooma impeeriumis vermitud münte) ning sõjamehed.

Sealt pärinevad vanimad teadaolevad ristnurgaga seotud rõhtpalkhoonete jäänused Eestis ning üks Eesti vanimaid raudesemeid: naaskel. Leiumaterjalide hulgas on ka Põhja-Euroopas harukordne võrdõlgne pronksist sõlg, luust harpuun ja savitiiglid.

Pirita jõgi on Harjumaa üks ilusamaid jõgesid, pikkusega 105 km ja valgalaga 799 ruutkilomeetrit. Ajalooürikutest võib lugeda, et Pirita jõgi oli ligi 3000 aastat tagasi üks kaubateedest, mida mööda sai sõita laevaga Holmgardi (Novgorodi).

Iru linnuserahvas kontrollis ja kaitses Pirita jõe veeteed. Meri ulatus Iruni — Viimsi oli saar ja Aegna veel veest välja kerkimata. Novgorod oli oma 30 000 elanikuga Euroopa üks suuremaid linnu ja kaubavahetus Lääne-Euroopaga oli väga elav.

Novgorodist viidi läände eelkõige karusnahku, vaha ja mett, lina, kanepit ja loomanahku. Kaubandus oli kahepoolne ja Hansa kaupmeed käisid piirkonnas aktiivselt läbi keskaja.

Iru ämm oli Iru mäel Pirita jõe lähedal seisnud piklik kivi, mida muiste austati. Õige Iru ämm hävis 19. sajandi keskel hoolimatult jaanitule tegemisega ning tükke kasutati Iru silla ehitamisel aastail 1865–1867. Praegu võib Iru mäel näha ämma asemikuna Juhan Raudsepa loodud raidkuju, mis püstitati sinna 1970. aastal.

Iru linnamäge on korduvalt mainitud eeposes „Kalevipoeg“ ja seda on pakutud Kalevipoja sünnikoduks. Linnuse vallides ja külgedel on II maailmasõja aegsete kaevikute jälgi; lõunapoolse otsavalli sisse on rajatud I maailmasõja aegse Peeter Suure merekindluse betoonpunker.